Gravüüri ajalugu algas 14. sajandi lõpus puugravüüriga Saksamaal. 17. sajandi alguseks jõudis gravüür päriselt Prantsusmaale ning muutus sel ajalooperioodil kaubanduse ja võimu objektiks. Fotograafia ja fotomehhaanika protsesside tulek 19. sajandil oli gravüüri jaoks tõsiseks väljakutseks. Just sel puugravüüri jaoks raskel perioodil, aastal 1862, alustas keemiainsener ja rohuteadlane Francois Charbonnel „sügavtrüki kruntvärvide ja litograafiliste lakkide“ tootmisega. Paljud kunstnikud olid gravüüri kui kunstilise väljenduse eestvõitlejad. Impressionistid nagu Pissaro, Degas, Manet ja Renoir lõid gravüüre, mis trükiti Rue St-Jacques’i töökojas Leblanci poolt, kes oli Charbonneli selleaegne peamine klient.
20. sajandi algus oli gravüüri kõrgaeg. Töökodade lisandumisega muutus gravüür demokraatlikumaks. Charbonnel jätkas nende varustamist värvidega ning seadis sisse terveid töökodasid. Pariis muutus kunsttrüki pealinnaks. See suure aktiivsuse periood kestis 30 aastat kuni saabus uus konkurent, mis oli ohtlikum kui fotograafia: ofsettrükk. See oli gravüürile tagasilöögiks ning paljud töökojad muudeti ofsettrükikodadeks ja paljud lõpetasid tegevuse. Sajandi alguses Pariisi töökodade poolt saavutatud rahvusvaheline tuntus meelitas endiselt graveerijaid ja litograafe kõikjalt üle maailma ning Charbonnel jätkas oma tööd ning toodete täiustamist kunstnike ja töökodade soovide järgi.
1989. aastal ostis Charbonneli ära Lefranc&Bourgeois. Tootmine viidi üle mujale, kuid tootmisprotsessid on jäänud samaks.